Foto 2. Talvine võsa. Kaamera on otsustanud teravustamisel kasutada vaid ühte teravustamissensorit, mis on kohakuti kõige lähemal asuva oksaga. On see teravustamiseks parim koht? 105 mm; f/11; 1/60 s; ISO 800.

 

 

Rusikareegel ütleb, et teravusulatus ehk pildil teravana jääv ala ulatub 1/3 võrra teravustamistasapinnast ettepoole ja 2/3 võrra tahapoole. Teravustades kõige lähemale objektile jääb meil 1/3 teravusulatusest, see on teravustamispunktist ettepoole jääv ala, kasutamata.

Teravus õigele objektile!

Veelgi keerukam on juhtum, kus tahame teravaks saada objekti, mille ees on ka teisi objekte. Kõikide autofookuspunktide kasutamine jätab kaugemal asuva objekti uduseks, sest suure tõenäosusega leiab autofookus üles kõige lähemal oleva kontrastse objekti. Näiteks kui pildistame kusagilt rohust või okste vahelt piiluvat looma, siis saame teravalt mõne rohukõrre või oksa, loom ise jääb ebateravaks.Lahenduseks on üheainsa teravustamispunkti kasutamine. Tavaliselt võimaldab kaamera seadistada ennast tööle selliselt, et kasutaja saab jätta aktiivseks vaid üheainsa teravustamissensori.

 

 

Foto 3. [Karu.jpg] Karu. Metsasihil jalutava karu teravustamiseks tuleb kasutada vaid ühte teravustamispunkti. Kui jätta aktiivseks kõik punktid saame suure tõenäosusega teravaks mõne lähemal asuva puu. 100-400@400 mm; f/5,6; 1/100 s; ISO 800.

 

Üheainsa teravustamispunkti kasutamisel on aga mõistlik silmas pidada, et kõik teravustamissensorid ei ole võrdsed. Nimelt on tavaliselt keskmine või keskmised teravustamissensorid kaameral täpsemad kui ülejäänud. Seetõttu kasutatakse tihti vaid keskmist teravustamissensorit.

Käsitsi teravustamine on täpseim

Autofookust kasutataksegi eelkõige olukordades, kus käsitsi teravustamiseks pole aega ega võimalust – põhiliselt liikuvate objektide pildistamisel või kui täpsemaks sättimiseks meile aega ei anta. Siis, kui kaamera on statiivil ja pildistatav objekt paigal, tasub teravustada käsitsi. Vaid nii saame nii teravuse kui ka teravusulatuse täpselt paika.

 

 

 

 

 

Foto 4. [100907ut032.jpg] Lepataelik. Lepal kasvava toriku teravustamisel sättisin Live View-d kasutades teravuse käsitsi sellisesse kohta, et kogu seen jääks täpselt teravusulatusega kaetud alaesse. Autofookus seda ei suuda. 100 mm; f/16; 1/4 s; ISO 400, statiiv, Live View.

 

Kindlasti lugege hoolikalt läbi oma kaamera kasutujuhend. Sealt saab teada, kuidas kaamera autofookus töötab ja kuidas teda oma vajaduste jaoks häälestada. Kuidas erinevates olukordades autofookust kasutada, sellest täpsemalt Mooste fotokoolitustel.

Harilaiu lugu

 

Urmas Tartes loodusemees

Juuli 2011

 

 

Harilaid on üks loodusfotograafide pühapaiku. Siin puutuvad eriliselt kokku looduse vägevus ja õrnus ning inimene selle keskel. Iga torm muudab Harilaiu randa omamoodi. Kord inimese poolt ehitatud ja nüüdseks maha asjad saavad siin tasapisi tagasi looduse osaks.

 

Selle pildi tegemiseks varitsesin valgust. Sättisin Kiipsaarele jõudmise veidi enne päikeseloojangut. Kohati varjutas päikest väike pilveloor, kuid õhtu pakkus ka kuldse valguse hetki.

 

 

Kuidas seda pilti tehti?

Tähelepanu lugu

Paigutasin kaamera suhteliselt madalale nii, et esiplaanile jäi Maa - vee poolt uhutud liivane astang, millest ripuvad välja paljaks uhutud taimede juured ja inimeste jälgi täis liivara nd. Keskplaani jäävad inimese poolt kunagi tehtud majakas ja laevavrakk, mida Vesi pidevalt uhub. Selge Õhk ja rahulik taevas on kõigele taustaks. Päike valgustab kogu maastiku õdusalt kuldkollaseks, otsekui istuks lõkkeTule valgel.

 

Sättimise lugu

Objektiiv: 17-40@25mm – lainurkobjektiiv loob kohalolekuu tunde ja võimaldab saada kõik vajalikud objektid kaadrisse.

Kaamera: Canon EOS 5D Mark II

ISO: 800 – kuigi aparaat oli kolmjalal pidin arvestama liikuvate lainetega. Kasutatud ISO võimaldas saada mõõdukalt lühikese säriaja.

Ava: 16 – tahtsin olla kindel, et kogu maastik on esiplaanist horisondini terav.

Säriaeg : 1/60 s – tahtsin, et ka merelained ja veepritsmed jääksid enam-vähem teravalt pildile.

Särikorrektsioon : +1 – hele taevas ja hele liiv vajavad suuremat säritust.

 

Kolmjala asetasin suhteliselt madalale. Teravustasin reaalaja eelvaatega režiimis käsitsi. Ajastasin päästikule vajutamise hetkeks, mil laine lagunes laevavraki jäänustel.

 

Digipimiku lugu

Kaamerast saadud RAW faili töötlesin Adobe Camera RAW-ga (v. 6.4.1). Kaamera profiiliks „Camera standard“. Lisasin pildile kontrasti kasutades tööriistu „Exposure“ ja „Blacks“. Objektiivi moonutused kõrvaldasin automaatprofiiiliga.

---

Värviruumide lugu

Adobe RGB ja sRGB

Urmas Tartes

Juuni 2011

RGB on üle sajandi vana mudel

Iga fotograaf kohtub oma tegevuses varem või hiljem erinevate värvimudelite- ja värviruumidega. Erinevaid värvimudeleid tähistavad lühendid nagu RGB, CMYK, HSB ja Lab jõuavad ka digipimikus tegutseva fotograafi keelekasutusse. Kõige esimesena puutume kindlasti kokku RGB värvimudeliga, sest just seda mudelit kasutavad kõik tänased digitaalsed fotoaparaadid.

RGB värvimudel töötati välja 19 sajandi keskpaigaks ehk ajal, kui fotograafia oli alles lapsekingades ja arvutitest osati vaid und näha. Võimalus kirjeldada värvusi kolme värvikanali – punase, rohelise ja sinise põhivärvi abil osutus sedavõrd heaks, et on ka tänasel päeval kasutusel nii monitorides kui ka kaamerate sensorites.

Seni, kuni värvilise pildi edastamine oli iseenesest saavutus omaette, keegi väga ei muretsenud värvide täpsuse üle. Kui aga värvilist pilti edastavad arvutimonitorid muutusid tavaliseks, tekkis ootamatu probleem – erinevad monitorid näitasid sama pilti erinevalt. Rääkimata kõikide silmaga nähtavate värvitoonide edastamisest, mis tänaselgi päeval kättesaamatu unistus.

Selleks, et sama RGB väärtusega värvitoone ühtmoodi näidata, tuli välja töötada standard – värviruum, kus kindlale RGB väärtusele vastab kindel värvitoon.

 

sRGB – esimene värviruum

Esimese standardina töötati Microsofti ja Hewlett Packardi koostöös aastaks 1996 välja värviruum nimega sRGB. sRGB väljatöötamisel lähtuti keskmise arvutimonitori võimest värvitoone edastada. Nii operatsioonisüsteemide värvihalduses kui ka internetikasutuses kujunes sellest värviruumist vaikimisi standard. Paraku suudab sRGB värviruum kirjeldada vaid umbes 35% nähtavast spektriosast ja on sellega kõige väiksema ulatusega RGB mudelil põhinev värviruum. Sellele vaatamata on ta laialdaselt kasutuses. Mis seal salata, suuremale hulgale tavamonitoridele on sRGB värviruum endiselt kättesaamatu.

 

Foto 1: sRGB värviruum (sõrestik) katab umbes 35% nähtavast värviruumist. Keskmisele kontorimonitorile jääb ka see värviruum kättesaamatuks (pidevas toonis ala keskel).

 

Adobe RGB – trükkalite standard

Tulenevalt sRGB piiratusest töötas Adobe Systems aastal 1998 välja uue, avarama värviruumi, mis hakkas kandma Adobe RGB nime. Adobe RGB väljatöötamise põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et sRGB ei katnud kõiki trükiprotsessis edastatavaid värvitoone. (Ärge nüüd arvake, et trükivärvid suudavad edasi anda kogu Adobe RGB värviruumi!) Adobe RGB värviruum katab umbes 50% nähtavast spektriosast ja suudab sRGB-ga võrreldes edastada paremini eelkõige rohelisi toone.

 

Foto 2: Adobe RGB (sõrestik) annab edasi umbes 50% nähtavast värviruumist. Võrreldes sRGB-ga (pidevas toonis ala keskel) on vahe põhiliselt rohelistes toonides, kuid edu on ka punastes ja kollastes toonides. Vaid sinine on mõlemas ruumis praktiliselt sama.

 

 

8-biti piirangud

On loomulik küsida, et miks ei tehtud kohe ühte värviruumi, mis kirjeldaks kogu nähtavat spektriosa? Vastus on väga praktiline. sRGB ja Adobe RGB on värviruumid, mis 8-bitise toonaalsuste eristuse juures annab edasi ühtlase toonide ülemineku. Suurema värviruumi defineerimine eeldab juba 16-bitist toonide eristust, sest vastasel korral oleks toonide üleminek nähtavalt astmeline. 16 bitises värviruumis fail on aga 8-bitisest 2 korda suurem. 1990-te keskel kasutuses oleval keskmisel personaalarvutil oli mälu 640 kilobaiti, kõvaketast kümmekond megabaiti (sellele mahuks kaasaegse fotoaparaadi üks RAW fail) ja protsessori taktsageduseks 100-kond megahertsi. Arusaadavalt oleks sellise riistvaraga olnud lootusetu proovida suurte pildifailide töötlemist. Suurte pildifailide töötluseks sobiv arvuti, mis ka hinnalt kättesaadav, on alles käimasoleva sajandi teema. Ka praegu toimub enamik pildikasutust endiselt 8-bitiste failidega. 16-bitiste failidega oskavad õiendada vähesed fototöötlustarkvarad ja -seadmed.

 

sRGB või Adobe RGB

Mis on fotograafidel eelnevast kasulikku kõrva taha panna? Kompaktkaamerad, mis salvestavad vaid jpg formaadis pildifaile, salvestavad värviinfo alati sRGB värviruumis. Siin pole kasutajal midagi teha. Peegelkaamerates on reeglina võimalik valida kas sRGB või Adobe RGB. Samuti on need värviruumid kasutusel RAW töötlusprogrammides.

 

sRGB värviruumiga kaasneb paratamatu olukord, et on toone, mis lähevad kaduma. Seda eriti rohelistes toonides. Sellega tuleb leppida. Kord juba sRGB-s olevast failist pole võimalik värve avaramasse ruumi teisendada.

 

Teisalt pole halba ilma heata. Kui pildistame objekte, mis pole väga kirgaste värvidega, siis sRGB värviruum võimaldab saavutada sujuvama toonide ülemineku võrreldes Adobe RGB-ga. Samuti on sRGB-s olevad failid ohutud internetti panemiseks. Samas ei pruugi see eelis kaua kesta, sest üha enam veebilehitsejaid toetab värvihaldust ehk näitab ka teistes värviruumides pilte korrektselt.

Kui tahame saada häid paberpilte, ka siis on sRGB profiilidega pildid laborisse saatmiseks ohutumad.

Limatünniku pildil eredaid värvitoone (punktid) pole ja kõik toonid mahuvad sRGB värviruumi (sõrestik) ära. Sellise pildi puhul annab sRGB kasutamine parema toonide gradatsiooni, kui Adobe RGB annaks.

 

 

 

Adobe RGB värviruum jätab alles suurema hulga erinevaid värvitoone. Eriti looduse pildistamisel, kus rohelised toonid sageli domineerivad, on Adobe RGB kasutamine mõistlik. Samuti on otstarbekas kasutada Adobe RGB-d, kui valmistame pilte ette trükikotta või fotoprinterisse suunamiseks. Uuemad veebilehitsejad suudavad ka Adobe RGB (ja teisi) värviprofiile arvestada, kuid hetkestatistika on veel kurb: 2011.a. maikuus on kõige levinum veebilehitseja Internet Explorer 8 ja operatsioonisüstem Windows XP. Mõlemad on värvihalduses saamatud. Siiski paistab tunneli otsast valgus – Firefox 4, IE9 ja Windows 7 on kasutusedetabelites tõusmas. Samuti on turul juba üsna mõistliku hinnaga monitore, mis Adobe RGB värvide näitamisega hakkama saavad.

Rohetiksik	Rohetiksiku rohekassiniseid toone (punktid) ei suuda sRGB (sõrestik) edasi anda.	Adobe RGB (sõrestik) saab rohetiksiku värvitoonide (punktid) edastamisega hakkama. Sellise pildi puhul annab Adobe RGB parema tulemuse, kui sRGB.

 

 

 

Tark on kasutada mõlema värviruumi eeliseid. Kasutagem RAW faile! See võimalus on kättesaadav kõikide peegelkaamerate ja paremate kompaktkaamerate kasutajatele. RAW failist saame vajadusel suunata tulemuse kas sRGB-sse või Adobe RGB-sse.

 

Aga peale nimetatute on veel teisi värviruume, millest võib samuti kasu olla. Nendest võimalustest juba Mooste koolitustel.

 

Värviruumide pildid ja fotode analüüs on tehtud tarkvaraga Chromix ColorThinkPro.

 

---

Lapsuliblika lugu

 

Urmas Tartes loodusemees

Mai 2011

Lapsuliblikad jäävad vahel maapinnale seisma ja keeravad tiivad päikesekiirtega risti. Ilmselt selleks, et ennast soojendada. Heleda tiivapinna suurendamiseks nihutavad nad tagumise eestiiva pisut ettepoole. Kaugelt vaadates oleks tegu nagu väga erilise kujuga lapsuliblikaga, kelle eestiival kaks teravat nurka.

Selle pildi tegemiseks kasutasin klassikalist hiilimisjahi võtet – heitsin piisavas kauguses rahulikult pikali maha ja roomasin paar meetrit aeglaselt liblika juurde. Liblikate juurde hiilimisel on oluline vältida äkilisi liigutusi ja et pildistaja vari ootamatult liblikale peale ei satuks.

Kuidas seda pilti tehti?

Tähelepanu lugu

Pildil põhiobjekt on liblikas. Paigutasin ta veidi kaadri keskelt ära nii et jääks veidi ruumi ka kevadele viitavale kuivanud rohule.

Sättimise lugu

Objektiiv: 180mm – valisin pikafookuselise makroobjektiivi, et liblikat vähem häirida

Kaamera: Canon EOS 5D Mark II

ISO: 800 – hoidsin kaamerat käes. Kuigi sain küünarnukkidega toetuda maapinnale, tuli arvestada võimaliku kaamera värisemisega.

Ava: 10 – teravusulatus on lähipiltidel alati kriitiline.

Särikorrektsioon : +1 – Histogrammi polnud aega jälgida, kuid kogemus ütles, et hele liblikas heledal rohul vajab suuremat säritust.

Säriaeg : 1/500 s – Tänu tundlikumale ISO-le sain kasutada säriaega, mis andis piisavalt terava pildi ka käes hoitud kaameraga.

Püüdsin kaamera sättida paralleelseks liblika lähima tiivaga. Teravustamiskohaks valisin liblika silma ja kasutasin aparaadi autofookust. Kuivõrd liblika tiivad ei olnud ühes tasapinnas, siis sain lisaks silmale enam-vähem teravaks vaid lähima tiiva. Samas ei ole udused teised tiivad probleemiks, sest nii annab pilt edasi liblika poolviltust tiivahoidu.

Digipimiku lugu

Kaamerast saadud RAW faili töötlesin Adobe Camera RAW-ga (v. 6.3). Kaamera profiiliks „Camera standard“. Kaameral seadistatud särikorrektsioon jättis siiski kerge alasäri. Seetõttu aitasin tööriistaga „Exposure“ seda viga parandada. Helendite peenhäälestuseks ja heledatesse aladesse kontrasti lisamiseks kasutasin tööriista „Curves“. Veidi tõstsin esile tumendeid tööriistaga „Fill light“.

---

Histogramm – fotograafi hea sõber

Urmas Tartes

Aprill 2011

Nii väga kui me seda ka ei tahaks, pole olemas ühtegi automaatset valemit, mis võimaldaks mõõta pildi sisu headust. Küll aga on olemas üks väga hea abivahend pildi tehnilise kvaliteedi hindamiseks – see on histogramm. Olgu meie kasutatav monitor kuitahes hästi kalibreeritud või olgu meie kasutatava fotoaparaadi särimõõtmine kuitahes täpne, ilma histogrammi kasutamata oleme ühtviisi hädas nii pildistamisel kui piltide hilisemal analüüsimisel ja töötlemisel.

Kuidas histogrammi arvutatakse?

Digipildi histogrammi koostamise põhimõtted on lihtsad. Pildi kõik pikslid loetakse kokku ja jaotatakse heleduse järgi kuni 256-ks tasemeks mustast (väärtus 0, histogrammil vasakul) valgeni (väärtus 255, histogrammil paremal). Saadud tulemus esitatakse graafiliselt histogrammina, mille horisontaalteljel on heledustasemete väärtused 0-st 255-ni. Vertikaaltelg näitab vastavasse heledustasemesse kuuluvate pikslite hulka. Kuivõrd pikslite hulk võib erinevates piltides olla vägagi erinev, siis näitatakse histogrammi kõrgust vertikaalteljel suhtelisena. Kui palju täpselt ühes või või teises heledustasemes piksleid on, see meid tegelikult väga ei huvitagi. Oluline on analüüsida pildi tonaalsust tervikuna. Histogrammi erinevarte osade nimetamisel kasutatakse mõisteid helendid, tumendid ja kesktoonid. Need nimetused peaksid olema iseseletavad või siis selguma alpool toodud pildinäidetest.

Digipilt koosneb tavaliselt kolmest värvikanalist – punane, roheline ja sinine. Meil on enamasti võimalik vaadata ja analüüsida eraldi iga värvikanali histogrammi. Kui tahame hinnata inimese poolt tajutavat pildi üldist heledust, siis saame kasutada heledushistogrammi (inglise keeles Luminosity histogram), mille arvutamisel lähtutakse inimese värvitajust. Nimelt on inimese silm kõige tundlikum rohelisele toonile ja kõige vähem tundlik sinisele toonile. Nii arvestatakse heledushistogrammi arvutamisel värvikanaleid valemiga: L=0,3R+0,59G+0,11B

(L – heledus; R – Punase kanali heledus; G – Rohelise kanali heledus; B – sinise kanali heledus). Lihtsamates fotoaparaatides näidataksegi meile vaid heledushistogrammi.

Mida histogramm näitab?

Vaatame järgnevalt erinevate piltide histogramme ja uurime, mida seal välja lugeda annab. Piltide histogrammid on arvutatud täislahutuses Adobe RGB värviruumis piltidelt Adobe Photoshop CS5 pakutavate vahenditega. Fotod on veebi jaoks esitatud sRGB värviruumis.

		Ühel täpselt säritatud ja hästi töödeldud tavalisel pildil on histogramm ühtlane, seal pole katkestusi. Lausvalgeid (väärtusega 255) ja lausmusti (väärtusega 0) piksleid praktiliselt ei ole või on väga vähe. Selline histogramm näitab, et pildis on olemas detailid nii tumedatel kui ka heledatel pindadel ja toonide üleminek on sujuv. Enamiku pikslite koondumine histogrammi keskosasse näitab, et pilt on mõõdukalt kontrastne. Heledushistogrammi ja erinevate värvikanalite histogrammide kuju on üsna sarnane.
Kopra langetatud puud Pähni matkarajal. 30 mm; f/16; 2,5 s; ISO 100; säri kompensatsioon +2/3; statiiv, Live view.

Pikslite suurem hulk histogrammi äärealadel näitab, et tegemist on väga kontrastse pildiga. Histogrammi otsmiste väärtuste kohal asuvad kõrged tulbad näitavad, et pildis on suhteliselt palju piksleid väärtusega 0 ja 255. See tähendab, et heledates ja tumedates alades hakkavad on detailid kadunud. Värvikanalite histogrammid on katkendlikud. See näitab, et toonide üleminek pole enam sujuv. Selline pilt ei anna enam edasi seda, mida looduses nähti. Mis ei tähenda, et tal oma meeleolu puuduks.
	Kopra langetatud puud Pähni matkarajal. Spetsiaalne arvutitöötlus.

 

		Pilt on kontrastne ja seda näitavad pikslite kuhjad helendites ja tumendites. Helendite osas on detailid olemas, sest paremal servas väärtusega 255 piksleid on hästi vähe. Tumeda ala servas kõrguv tulp näitab, et pildis on palju piksleid väärtusega 0, mis vähendab tuntavalt tumendite detailsust. See histogramm näitab, et looduses esinenud heleduste vahemik oli fotoaparaadi sensori dünaamilise ulatuse jaoks liiga suur.
Vilbaste allikad. 24 mm; f/13; 1/100 s; ISO 100; statiiv, Live view.

Pildi tonaalsus on tume ja histogrammilt näemegi, et enamik piksleid asub tumendites ja kesktoonides. Vasakul servas asuv histogrammi tipp näitab, et pildis on väga palju piksleid väärtusega 0 ja tumendites on detailid kadunud. Kuivõrd me teame, et päikesevalguses sädelev lumi on valge, siis pikslite puudumine helenditest viitab säriveale, täpsemalt alasärile.
	Vilbaste allikad. 24 mm; f/13; 1/400 s; ISO 100; särikompensatsioon -2; statiiv, Live view.

 

		Pildi tonaalsus on hele, detailid lumelt on kadunud. Histogrammilt paremas osas asuv kõrge tulp näitabki, et pildis on palju palju piksleid väärtusega 255. Samas näitab histogramm, et pildilt puuduvad kõige tumedamad alad, mis tumeda veepinna osas pole õige. Pikslite puudumine tumendites ja detailituks muutunud lumi viitab ülesärile.
Vilbaste allikad. 24 mm; f/13; 1/25 s; ISO 100; särikompensatsioon +2; statiiv, Live view.

 

Kolme eelneva pildiga võrreldes näeme korraga detaile nii allika põhjas kui ka lumel. Seda näitab ka histogramm, mille otstes pole enam väga kõrgeid tippe ja kõik tonaalsused on pildis olemas.
	Vilbaste allikad. Kolmest eelnevast pildist tehtud HDR.

 

		Igas pildis ei pruugi olla kõiki tonaalsusi. Kui pildil on vaid härmas kaseoksad, siis on loomulik, et enamik piksleid asub helendites ja tumendites detailid puuduvad.
Härmatis kaskedel. 180 mm; f/8; 1/25 s; ISO 100; särikompensatsioon +2; statiiv, Live view.

 

Ööpildil on palju tumedas tonaalsuses pindasid. Seda näitab ka histogramm, kus põhiline osa pikslitest on koondund tumenditesse. Vaid jaanimardika helendav tuluke toob pilti üksikuid heledamaid piksleid. See pilt on ka hea Teie monitori testimiseks. Kes pildil jaanimardika kuju ei näe, peab tõsiselt mõtlema monitori kalibreerimisele või sootuks kaaluma selle sobivust fototöötluseks.
	Jaanimardikas jaaniööl. 180 mm; f/13; 2 s; ISO 800; statiiv, taskulamp.

 

		Sellel pildil katab suure osa hele lumi ja nii on ka enamik piksleid histogrammi järgi helendites. Lumehelvestelt helgib valgust alati ka natuke vastu. Selliste helkide pind võib ka veidi „ära põleda“, sest inimsilm seal detaile niikuinii ei näe. Seetõttu pole histogrammil nähtav tulbake paremas servas probleemiks. Tumedamates toonides putukas toob veidi piksleid ka histogrammi tumedamasse poolde. Päris mustad alad pildilt puuduvad.
Tirt lumel. 65 mm; f/16; 1/200 s; ISO 400; välklamp.

 

Horisondi taha vajunud päike valgustab veel taevast, kuid rannakivisid enam valgustada ei suuda. Seetõttu on pilt väga kontrastne. Seda näitab ka histogramm, kus piksleid on põhiliselt nii tumendites kui ka helendites.
	Päikeseloojang Naissaarel. 400 mm; f/10; 1/45 s; ISO 400; statiiv, Live view.

		Kui fotol ei ole väga säravaid, küllastunud värve, siis piisab pildi analüüsimiseks vaid heledushistogrammist. Kuigi kollaseks muutunud kaselehed lisavad pildile erksust, on nii heledushistogramm kui ka värvikanalite histogrammid väga sarnased.
Julma Ölkky kanjonijärv sügisel. 25 mm; f/16; 1/30 s; ISO 800.

 

 

Kui pildil on oluline osa erksavärvilistel pindadel, siis tuleb jälgida eraldi värvikanalite histogrammi. Kollase võilille pildi heledushistogramm ei näita mingeid probleeme. Värvikanalite histogrammist näeme hulgaliselt kadunud detaile nii punase kanali helendites kui ka sinise värvikanali tumendites. Võilille kollane on värvitoon, mida 8-bitine Adobe RGB värviruum ei võimaldagi täpselt edasi anda.
	Võilill. 65 mm; f/14; 1/200 s; ISO 100; välklamp.

 

		Mardikas maandus autole. Kas siin ei näita heledushistogramm mingeid probleeme, kuid eraldi värvikanaliste histogrammist näeme, et punases kanalis hakkavad helendites detailid kaduma.
Männi-puidusikk autol. 30,5 mm; f/4,5; 1/500 s; ISO 80.

 

Testabel koosneb üksikutest erinevat tooni ruudukestest. Seetõttu on selle pildi histogramm kogu ulatuses sakiline. Pange tähele, et heledushistogrammil on tippe vähem, kui värviruute – silmale erinevad värvitoonid on heleduse poolest sageli võrdsed.
	X-Rite testtabel. 100 mm; f/5,6; 1/125 s; ISO 100, välklambid.

 

Kõigest juba lähemalt Eesti Fototurismi Keskuses toimuvatel fotokursustel.

 

---

Viiralti tamme lugu

 

Urmas Tartes

Märts 2011

Leidmisjahil on lihtne reegel – kui pilti tahad, võta kaamera alati kaasa. Alati aga ei saa suure kotiga ringi käia. Seepärast on mu vestitaskus peaaegu alati ka tilluke kompaktkaamera.

See pilt on tehtud veebruaris 2009. Pidin käima Viljandis. Hommikune kerge pilvitus selgis keskpäevaks. Tuulevaikne ilm jättis öise härmatise pikalt puuokstele. Koju tagasi sõites peatus minu pilk (veidi ettekavatsetult) ühel Eestimaa kenamal puul -Viiralti tammel. Nähtu meeldis. Peatasin auto ja jalutasin puu juurde. Tegelikult tuli seekord pilt ise minu juurde.

Kuidas seda pilti tehti?

Tähelepanu lugu

Pildil on üks põhiobjekt – puu. Paigutasin ta enam-vähem kaadri keskele. Jälgisin, et puu võra jääks maksimaalselt taeva taustale ja oksad ei lõikuks horisondiga. Sinise taeva taustal tõusevad härmas oksad kenasti esile. Rahvuslik tonaalsus annab pildile meeldiva lisamotiivi.

Sättimise lugu

Objektiiv: 6,0-30,5@7,4mm, optiline pildistabilisaator

Kaamera: Canon Powershot G10

ISO: 80 - maksimaalne kvaliteet.

Ava: 4 – väikese fookuskaugusega objektiividel on teravusulatus piisavalt suur.

Särikorrektsioon : 0 – histogramm näitas, et nii sai kätte detailid nii helenditest kui ka tumenditest.

Säriaeg : 1/640 s – valgust oli palju ja säriaeg tuli käest pildistamiseks piisavalt lühike.

Hoidsin kaamerat pildistamise ajal käes ja kasutasin optilise pildistabilisaatori abi.

Digipimiku lugu

Kaamerast saadud RAW faili töötlesin Adobe Camera RAW-ga (v. 6.3). Kaamera profiiliks „Camera standard“. Kasutasin automaatset objektiivi moonutuste korrektsiooni. Selleks, et heledaid lume- ja härmatisedetaile paremini nähtavaks tuua, vähendasin kesktoonide heledust tööriistaga „Brightness“ ja edasi taastasin helendid tööriistaga „Exposure“. Tööriistaga „Fill light“ tõstsin esile tumeda tüve detaile ja taastasin tumeda ala tööriistaga „Blacks“.

 

 

---

 

Live view ehk reaalaja eelvaate saladused

Urmas Tartes

Veebruar 2011

Kui reaalaja eelvaatega (Live view) pildistamisrežiim peegelkaameratele lisati, kehitasid paljud nõutult õlgu – milleks meile see seebikarpidest pärit tehnoloogia? Läbi okulaari vaadates on niikuinii kõik nähta.

 

Vaatamata algsele kõhklusele on Live view pildistamisvõimaluse lisandumine tekitanud lausa väikese revolutsiooni. Ta on andnud pildistajatele uusi ja kohati senisest oluliselt paremaid võimalusi. Muidugi sellele, kes teab ja oskab neid võimalust kasutada. Ka mina suhtusin algul Live view pildistamisrežiimi ebalevalt. Täna aga ei kujuta enam ette, et peaks kasutama ilma Live view funktsioonita kaamerat. Teen nüüd lühikese ülevaate olulisematest võimalustest, mida Live view pildistajale annab.

Näeme täiskaadrit. Seni oli võimalik pildinäidikust kogu kaadrit näha vaid profikerede kasutajatel. Lihtsamatel kaameratel jäid kaadri servad peitu. Live view funktsioon annab võimaluse juba enne pildistamist täpselt järgi uurida, mis kaadrisse mahub, mis välja jääb ja kas kaadri servast miski ebameeldiv üllatus ei paista. Silmamõõdu treenimiseks saab seadistada ekraanile kaadrit kolmandikeks jaotavad jooned.
	Live wiew abil näeme täpselt, mis jääb kaadrisse.	Näärikivid. 50 mm; f/11; 1/50 s; ISO 100; säri kompensatsioon +1; statiiv, Live view.

 

 

Täpseim särimõõtja. Fotograafia algusaastatest alates on pildistamise üheks võtmeküsimuseks täpse särituse määramine. Seni pidi pildistaja usaldama kaamera särimõõtjat ja oskama seda olukorrale sobivalt seadistada. Live view võimaldab ekraanil vaadata tulevase pildi histogrammi ja paremates kaamerates lausa eraldi värvikanalite kaupa.

		Histogramm on aga täpseim võimalus särituse määramiseks. Ta näitab väga täpselt, kus hakkavad helendid ära põlema või kus tumendid mustaks jäävad ehk kas ja kui palju tuleks säritust korrigeerida. Ettevaatust – ka raw faili salvestamisel arvestab kaamera histogrammi näitamisel jpg seadetega!
Live view režiimis saame histogrammi abil parimal moel säritust täpsust määrata.	Soomusmampel. 32 mm; 12 mm vaherõngas; f/14; 0,3 s; statiiv; Live view.

 

 

 

Täpseim käsitsi teravustamine. Olgu aparaadi mattklaas kui tahes hea, tillukest kujutist silmaga vaadates ei pruugi käsitsi teravustamine ideaalselt õnnestuda.

Live view annab aga meile võimaluse tulevase pildi detaile oluliselt suurendada ja jälgida kujutise teravust mistahes kaadri osas. Ühtlasi on Live view mugavaim võimalus teravusulatuse hindamiseks ning ka tilt-shift objektiivide kasutamisel õige kaldenurga seadmisel. Nii minu makrofotode kui ka maastikufotode teravus läks pärast Live view omaduste avastamist palju täpsemaks.
	Loomapiltidel on hea, kui silm on terav. Live view aitab teravuse täpselt õigesse kohta sättida. 252 mm; f/10; 0,4 s; ISO 100; säri kompensatsioon +1; statiiv; Live View.	100% pikslid kärbse silma kohalt.

 

 

Värinavaba pildistamine. Peegelkaamerate ühine probleem seisneb peegli ja katiku liikumisest põhjustatud värinates, mis avaldub pildi teravuse vähenemises eriti lähi- ja telepildistajatel. Peegli vibratsiooni vältimiseks ehitati juba filmikaameratesse võimalus peegel enne päästikule vajutamist üles tõsta. Kui aga peegel on üles tõstetud, siis olulaarist enam ei näe, mis kaadris toimub. Kas tuulehoog on vaibunud? Kas statiiv ei värise? Kas putukas püsib endiselt paigal?

 

Live view päästab pildistaja korraga kolmest probleemist:

1) me näeme alati, mis kaadris toimub ja same päästikule vajutada täpselt siis, kui vajalik;

2) peegel on niikuinii üles tõstetud ja värinaid ei põhjusta;

3) uuemates kaamerates kasutatakse Live view režiimis elektroonset katikut ehk ka mehhaanilist katikut pole tarvis liigutada ja ka katiku liikumisest ei teki täiendavat vibratsiooni.

See tähendab, et Live view režiim võimaldab meil pildistada kaameraga, kus pildi tegemise hetkel ei liigu üksi mehhaaniline osa. Tulemuseks on vibratsioonide mitte lihtsalt minimaliseerimine vaid täielik kõrvaldamine. See on lähipildistajale parim kingitu
	Ka 8 sekundit säriaega pole probleemiks, kuigi statiiv toetub pehmele samblale ja metsakõdule. Limaseened mastaabis 5:1. 65mm; f/16; 8 s; ISO 800; Live view.	Live view võimaldab teravustamisel välja suurendada täpselt selle koha, mida teravaks vaja. Ekraanil suurendatud pilti vaadates näeme hästi ära ka selle hetke, kui kõik värinad, olgu nad tingitud kaamera puudutamisest või tuulest on vaibunud ja võib kaugavaja päästikule vajutada.

 

 

Video. Kui Live view režiim oli kaameratele lisatud, selgus et see sobib suurepäraselt ka video salvestamiseks. On asju, mida saab hästi edasi anda fotoga, on asju mida saab paremini edasi anda videoga. Nupuvajutus ja nii lihtne see ongi.

 

Kas Live view režiimil on ka puudusi? Jah, on küll. Kiiresti liikuvate objektide ja käest pildistamisel on endiselt mugavam vaadata läbi okulaari. Automaatteravustamine Live view režiimis (veel?) kohmakas. Peegli ja katiku avatud hoidmine ning pidev ekraani kasutamine kulutab energiat. Aku saab tühjemaks kiiremini, kui tavapäraselt pilti tehes. Kuigi uuema aja akud on väga hea mahtuvusega, pole pääsu 1-2 lisaaku ostmisest. Samas on saadavad lisaväärtused tunduvalt olulisemad lisaakudele kuluvast rahast. Hea statiiv ja kaugavaja kuuluvad niikuinii ühe tõsise pildistaja varustusse.

 

Nagu iga uue asja rakendusega, pole ka Live view omadused kaameratootjate vahel ühtlustatud. Erinevatel tootjatel võivad teatud omadused siin kirjeldatust erineda. Sellest saate lugeda oma kaamera kasutusjuhendist. Küll tasub uue kaamera ostmisel Live view vajalikele omadustele eraldi tähelepanu pöörata. Kindlasti täiustatakse uutes mudelites Live view võimalusi veelgi.

 

---

 

Rohukedriku lugu

Urmas Tartes

Jaanuar 2011

Loodusemees

Olen pikalt lumel elavaid putukaid pildistanud, aga ikka leian juurde uusi lugusid, mis lisavad põnevaid killukesi looduse tegemistesse. Siinkohalesitletud pilt on üks selline.

Jalutasin möödunud aasta veebruaris taas Vilbaste allikate juurde. Eelmine päev ja öö tõid kohale sulailma. Minu retke ajal langes temperatuur suhteliselt kiiresti miinustesse. Sellistes erilistes tingimustes leidsin külili lumel lebava rohukedriku rööviku. Taevast langevad lumehelbed hakkasid teda juba enda alla matma. Minu esimene reaktsioon oli kurb – röövik ei jõudnud kiiresti külmeneva õhu käest kaitsva lume alla sooja pugeda.

Aga kui läksin pärast pildiga Jaan Viidalepa juurde liigi määrangut täpsustama oli liblikavana reaktsioon hoopis rõõmus: Röövikule nii meeldib ja kevadel tuleb temast veel kena liblikas! Ka mina muutusin rõõmsamaks, sest kurvast mõttest sai päris rõõmus pildilugu.

Kuidas seda pilti tehti?

Tähelepanu lugu

Jätsin rööviku kaadri alumise serva lähedale – nii on silmale loomulik vaadata ja röövikut katvatel lumehelvestel on kust kukkuda.

Sättimise lugu

Objektiiv: MP-E 66, mis on kinnitatud statiivikrae ja makrokelgu abil statiivile.

Kaamera: Canon 5D Mark II

Mastaap: 1:1 - kaadri pikem serv on 36 mm

ISO: 100 - maksimaalne kvaliteet.

Ava: 16 - kõige väiksem ava, mida objektiiv võimaldab. Oleks veidi suuremat teravusulatust soovinud, aga tehnika ei võimaldanud.

Särikorrektsioon : +1 2/3 - valdav osa kaadrist on hele ja „petab“ kaamera särimõõtja ära. Et pildil lumi ka valgeks jääks, siis seadsin reaalaja eelvaatega histogrammi vaadates vajaliku särikorrektsiooni.

Säriaeg : 0,3 s - nii palju, kui kaamera AV režiimis selleks pani. Pildi tegemise ajal ma säriaja peale ei mõelnud, sest röövik ja lumehelbed olid liikumatud.

Seadsin kaamera (sensori) röövikuga paralleelseks – muidu jääb kas rööviku pea või „saba“ uduseks. Selleks, et värinaid vältida, vajutasin kaugavaja päästikule Live View režiimis. Kõige raskem oli leida sügavas ja pehmes lumes statiivile kindel teotuspind. Lapiti lumele asetatud statiiv juures hinge kinni pidades sai töö tehtud.

Digipimiku lugu

Kaamerast saadud RAW faili töötlesin Adobe Camera RAW-ga. Kaamera profiiliks „Camera standard“. Hea tulemuse saamiseks on oluline seada pildi kontrast tööriistaga „Curves“ nii, et lumehelvestel (heleda toonid) ja röövikul (tumedad toonid) oleks kontrasti rohkem. Olulisi keskmisi toone on sellel pildil väga vähe ja seal võib kontrastikõver laugem olla.